Sel suvel viisime läbi ühe eksperimendi. Kuna kõik tooted, mida oleme arendanud heinapallidest, takerduvad pidevalt ühe ja sama probleemi taha, milleks on TULEOHUTUS, siis pidime oma silmaga nägema, mis siis juhtub, kui kuivanud heinapall sütib.
Me valisime kuiva ilma, kui ei olnud sadanud üle kolme nädala. Katse jaoks ohverdasime ühe kuiva palli, mis oli paigutatud ohutusse kaugusesse teistest heinapallidest ja muust kergestisüttivast materjalist. Süütasime heinapalli lahtisest otsast pärituult (seda on näha suitsu suuna järgi). Esimese hooga põles ära lahtine hein palli otsast. See tekitas kerge leegi, kuid juba minuti pärast kui pealmine hein oli põlenud, algas suitsemine. See tähendab, et lahtist leeki enam ei olnud. Kümme minutit hiljem heinapall lihtsalt tossas ühest otsast.
20 minutit hiljem oli kuiv heinapall peaaegu kustunud. Hommikuks oli suitsemine lõppenud, pall oli terve, vaid ühest otsast must.
Järeldus: Kuna antud tehnoloogia järgi tehtud pallid on nii tihedalt kokku surutud, et heina vahele ei jää õhuruumi, siis ei saa tuli nii lihtsalt sisse tungida, et süüdata kogu palli. Sellest võime järeldada, et juhusliku tule sattumisel pallide vahele ei pruugi heinapallid süttida kui ei ole jäetud lahtist heina, mis võiks tekitada suurema leegi või ei ole tegemist tahtliku süütamisega kasutades tuleohtlikke aineid.
HEINAMAA 